Reklaami saatele

Seekordsel saatel pole Öölendurite tavapäraga mitte mingit pistmist! Lucia Pamela pakub meile kohutavalt äraväänatud segu, mille üheks komponendiks diksiländ ja muu traditsiooniline džäss ja teisalt lastelaulude lihtne lauaga labasus. Kohutav kokteil iseenesest. Aga kavva võtsin tutvustatava plaadi seepärast, et paljud new age heliloojad on seda oma inspiratsiooniallikana nimetanud - fenomen, millest ma ise ka päris täpselt aru ei saa.

Et minu ustav kuulajaskond (kui seda üldse on) Lucia Pamela plaadi peale aga lõplikult võssa ei jookseks, tulen saate lõpus harjunud radadele tagasi ja mängin pisut Hugo Race’i, kes ehk suudab ehmunud, kuid vee raadio juurde jäänud kuulaja maha rahustada.

Hugo Race and the True Spirit - LSD is Dead

Hiina ime

Arutasime eile kolleegiga, et hämmastaval kombel ilmutab Hiina oma paarituhandeaastasest konfutsianistlikust traditsioonist (isegi maoism seisab uurijate meelest konfutsianismile lähemal kui leninismile ja teisile kommunismi voolele), mille juurde käib ka selline pedantsus, millega võrreldes kuulus “saksa pedantsus” on boheemluse tipp, hoolimata maavärinaohvrite abistamisel sellist lohakust, mis on meievanusile tuttav ühest teisest, kadunud, riigist. Kui Birma oma üleujutusohvrite suhtes varjamatut künismi ilmutab, siin Hiinas toimub lihtsalt mingi põrgulik segadus, mille kohta meil nõukaajal “vene värk” öeldi (mis on ülimalt ebaõiglane venelaste suhtes, kelle hulgas olen ma kohanud nii lihtsalt piinlikult kohusetundlikke inimesi kui ka kuivikuist pedante, minu kogemuse põhjal ei ole p-ism sugugi mingi vene rahvast üldiselt iseloomustav omadus).

Lennukitäite kaupa humanitaarabi loobitakse alla kurat teab kuhu. Tihtipeale keset lagedat kõrbe, kus kunagi pole ühtegi inimest elanud ja kus neid ei ela ka sadade kilomeetrite raadiuses. Ma saan aru, et mingid, isegi üsna suured, vead on katastroofiolukordade lahendamisel paratamatud, kuid sellises ulatuses pangepanek on juba mingi suurem, kultuuriline nähtus. Kuidas siis oma kohusetunde ja korralikkuse poolest maailmakuulsad hiinlased nüüd äkki nõndamoodi?

Üldse näikse Hiinas midagi fundamentaalsemalt lahti olevat. Kunagi, kui [Heauusilm] veel elavate kirjas oli, avaldas Lauris Kaplinski seal arvamust, et loodab hiinlaste mõistusele ning tuhandeaastasile traditsioonele, mis ehk aitavad elu ja olemise nii Hiinas, kui mujal maailmas jätkusuutlikumaisse rööpaisse pöörata.

Paraku jätkab Hiina hoopis ühes teises avangardis - maailma hukatussekiskujate omas. Lisaks sellele, et valdav osa kogu maailma tööstuskaubust toodetakse Hiinas, on Hiina ise nüüd ka aktiivsete tarbijate perre sisenemas. Ning ikka täiega. Hiina - ja tegelikult ka nii mõnelgi teisel paigal maailmas - olnuks suurepärane võimalus töötada oma kultuurist ja traditsioonest lähtudes välja Lääne omast erinev heaolumudel. Mis oleks jätkusuutlik (vähemalt jätkusuutlikum) ja poleks nõnda laristav, kui Lääne oma. Paraku ei suutnud ka nemad vältida hukutavat ahvatlust kopeerida Lääne laristavat elukorraldust, mis kaasaegse katkutõvena levib üle kogu maailma. Ka neil oli vaja “jalgrattaühiskonnast” tingimata “autoühiskonnaks” saada. Hinda, mis selle eest keskkonnakahjude näol maksta tuli, ei pandud ega panda millekski. Varsti võime Hiina kauni looduse kohta ainult raamatuist lugeda, paljuis piirkonnis see juba ongi nii.

Ämbreid on olnud teisigi - maoistlikust kultuurirevolutsioonist kahe lapse poliitikani, mille idee iseenesest ju õilis, kuid teostus läbimõtlematu. Nüüd on siis Hiina olukorras, kus meeste ülekaal nõnda suur, et valitseb tõsine naiste defitsiit ja miljoneil noortel meestel ei jää üle muud, kui varakult vanapoisipõlve võludega harjuma hakata. Et islamiriikes on demograafiline situatsioon üldjoonis samasugune (ülisuur noorte meeste ülekaal samavanuste ja nooremategi naistega võrreldes) pole ka võõrsilt hõlpu loota.

Sellise võimsa ja tõesti väga auväärsete traditsioonidega kultuurkonna nõndamoodi ämbrisseminek kinnitab minu pessimistlikku veenet, et inimkond polegi lõppeks võimeline muuks, kui endale oma lollustega otsa peale tegema:((((

(Lisaks eeltooduile on Hiinal küljes veel vähemalt sada häda. Sissekanne aga muutuks liiga laialivalguvaks, kui ma neid siin loetlema ja kommenteerima hakkaks.)

Äravooluteed

Mõtlen tihti, et kogu Eesti elanikkond moodustab alla veerandi ühe vähegi arvestatava suurlinna elanikkonnast (Riia ja Helsingi siin kontekstis suurlinnena arvesse ei tule - peabki vist edaspidi vahet tegema päris suurlinne ja anonüümsust pakkuvate linne vahel. Viimaste piir läheb minu kogemuse põhjal kuskilt 500 000 pealt vms.) Üsna tühine suurusjärk ju. Mis oleks viga sel seltskonnal in corpore siit maatükilt ajama panna ja kuskil suuremate meepottide juures kanda kinnitada? Igal aastal Euroopasse tulvavate sisserändurite hulgas moodustaks nad tühise osa. Lisaks oleks praegu siinkandis elaval rahval suhteliselt lihtne Lääne pool tööd saada, sest oleme kultuuriliselt jne. lääne-eurooplasile siiski suhteliselt lähedal ja tuleme tuttavad ette. Sestap võime kergemini soojemaid kohti saada, kui meil ainult kaugemalt tulijatega võrreldes ka midagi reaalset ette näidata on.

Mõne aasta eest kõneldi Bulgaaria puhul “tühjaksvoolamiseks”. Silmas peeti seda, et enamik Bulgaaria nooremaid töövõimelisi kodanikke, eriti just spetsialistide hulgast, oli edukalt purjetanud Lääne-Euroopa tööturge vallutama ning kodumaale võimekaid inimesi suurt ei jäänudki. See muidugi põhjustanud allakäigu Bulgaaria elus ja olus.

Ma nüüd ei tea, kui tõsine see jutt päriselt olla võis. Praegu vaadates tundub, et Bulgaarias nii mõndagi siiski toimub ja noori spetsialiste seal riigis ka siiski leiab. Aga kui Bulgaaria rahumeeli “tühjaks voolata” sai, kõik kes välismaale elama ja tööle tahtsid minna seal endale ka tööd ja tegemist leidsid, miks siis ei võiks samamoodi ka Eesti ja eestlastega minna (siinne venekeelne elanikkond on ammugi võtnud suuna Läände imbumisele)? Kusjuures - bulgaarlased said Lääne-Euroopas edukalt mitmesuguseid spetsialistikohti, mitte ei pidanud kalkunikitkumisega piirduma.

Hasso Krull pakkus kunagi välja idee, et eestlased võiks siinseid poliitikuid ja ärituusasid karistada sel teel, et kolivad massiliselt minema ja jätavadki siia alles ainult poliitikud ja ärituusad. Vaadaku siis viimased, kuidas nad ilma selle põlatud rahvata hakkama saavad. Mõttel on jumet, mu meelest.

Eriti lihtne on muidugi sulanduda väikeste rühmadena eri riikesse. Mulle isiklikult meeldiks muidugi rohkem, kui ühte riiki tekkiks suur eestlaste kogukond. Sellisel juhul võiks neil tekkida tarve eestikeelse ajakirjanduse järgi ja nõnda ka mina endale seal mingit rakendust leida. Ka väiksemais kogukonnis võib selline tarve muidugi tekkida, aga seal ei saa teha ei eestikeelset lehte ega raadiojaama - turu väiksuse tõttu ei tasu ära, tegijad jääksid nälga.

Kui rahvas siit ära läheks, saaksid kõik majanduskriisi jms. mured murtud. Mis majanduskriisist saab juttu olla piirkonnas, kus niikuinii keegi ei ela?

Võib ju vastu vaielda ja öelda, et kes meid seal Läänes niiväga ikka ootab? Et kalkunikitkujaid ehk, aga haritud spetsialiste ei vaja keegi. Tegelikult vajatakse viimaseid isegi rohkem.

Vestlesin Soome valimiste ajal nii tööandjate kui ametiühingute esindajatega. Mõlemad kinnitasid, et demograafilise kriisi tagajärjed hakkavad end Soome tööturul õige pea hirmsasti tunda andma. Mõlemad kinnitasid ka, et välistööjõudu peab neis tingimusis sisse tooma, aga eeskätt näevad nad oma uusi võimalusi just eestlasis, kes tuleb lihtsalt nende ajalooliselt kodumaalt ära meelitada. Kasu oleks mõlemapoolne.

Teisalt muidugi ei tea ma, kas ma ikka tahaks välismaal mingis kohalike eestlaste lehes või raadios töötada. Seal hakkaksid pihta samad hädad nagu siin ja karta on, et isegi hullemal kujul - rõve, võimuvõitlusest läbi imbunud klatšiühiskond. Sestap ma võõrsil pigem hoiduksin rahvuskaaslasist (nagu ma üldse suvalisist inimesist hoidun ja oma tutvuskonda hoolega valin).

Kümme küsimust eesti luulest

1) Ta rääkis, et unes lendamist näha tähendab sugulist südidust
et ämblik toob haigust ja …. tüdimust:

1. Punased nelgid
2. Punased roosid
3. Kollased roosid
4. Mustad tulbid

2)Need puud ja põõsad
on kevad tulnud jälle
ja mina:

1. kütan
2. matan
3. leeritan
4. nurmenukke kasvatan

3)Naabrimehe ukse taga teivas peos ma koputan
seda laulu laulan talle, kuni … saan:

1. palju raha
2. tütre naiseks
3. tüki leiba
4. korra majja

4)Ma olin stjuuard vanas Trinidadi laevas
kus pidin …. paksu hollandlast:

1. ärgitama
2. kargutama
3. kaisutama
4. vägistama
5. kägistama

5)Millisele vägagi tuntud eesti luuletajale kuulub järgnev tekst?
Ma suren küll, kuid pikkamööda
mind suudle veel, mind suudle veel,
ei saatusest mul haavu lööda,
nüüd enam kaua eluteel

Mu südamesse ankru heitsid,
mis sinna roostetama jäi,
nüüd sinu pilgu eest end peitsin
ja hoopis teises klubis käin

1. Aleksander Suumann
2. Juhan Smuul
3. Doris Kareva
4. Ellen Niit
5. Priidu Beier

6)Laske lapsukestel kaevikusse tulla
ütles kolonel ja saigi:

1. kindraliks
2. tomatiks
3. selleriks
4. autoriks
5. kartuliks

7)Uku Masing on kirjutanud “… ilmaaegu meenutades:

1. Menueti
2. Sarabandi
3. Villanelle
4. Villanova
5. Saltarello

8)Kelle, muidu täiesti eestikeelses luuletuses, on ingliskeelne fraas “cigarette, cough”?

1. Jaan Kaplinski
2. Lauri Sommeri
3. Toomas Henrik Ilvese
4. Aapo Ilvese
5. Felix Kotta

9)Ülistuskõnede lõppedes,
kui annab tagasi massipsühhoos
lähevad kõik:

1. põrgusse
2. kuradile
3. taevasse
4. kenasti laiali
5. löödult koju

10)Sinu pliiatsid peavad alati:

1. hästiteritatult ette näidata olema
2. vaimustust ja innustust pritsima
3. kirjeldamamaailma kõigis värskeis värves
4. pinalisse jääma
5. saama pistetud sinna, kuhu sa ei taha

Vastused: 1)3; 2)1; 3)3; 4)5; 5)2; 6)1; 7)3; 8)3; 9)4; 10)1

Hakkas pihta ehk paanikast saab reaalsus

Kuulen juba mitmendat päeva siit ja sealt, kuidas eri ajakirjandusväljaanded koomale on hakanud tõmbama ja kuidas koomale tõmbamise juurde käib ka üks teine koo- sõna, nimelt “koondama”.

Täna sai siis AK kah esimese lataka kätte - tuleb üsna tubli eelarvekärbe. Seda vingem, et neli kuud juba elatud ja keegi pole selle kärpega muidugi arvestada osanud. Kuidas saanukski.

Kas see ka koondamisi tähendama hakkab, on praegu raske öelda.

Igatahes on karta, et juba mõne kuu, kui mitte lühema aja pärast, on kõik kohad töötuid ajakirjanikke täis. Kes siis kust ära koondatud on. Töötuks nad jäävadki, sest:

1. Ajakirjanik võib ju naiivselt arvata, et ta peale ajakirjanikutöö veel midagi oskab või on võimeline ära õppima. Tegelikkus on teistsugune - kellest kord juba ajakirjanik on saanud, see ei ole iialgi suuteline millegi muuga hakkama saama. Võta talt ajakirjandus ja ta kärvab. Ei ole mina sugugi ainuke selline. Tean väga hästi, et kõik, absoluutselt kõik minu kolleegid absoluutselt kõigis väljaandeis on samasugused. Peale sõnade ei oska mitte keegi mitte midagi teha - ehkki muinasjutte võib ju rääkida, nagu oleks ajakirjanik võimeline teisele tööle minema või ümber õppima. Kahjuks pole neil müütel reaalsusega mitte mingit pistmist
2. Igal pool mujal ju koondatakse ka ja uusi töökohti ei looda. Seega pole nagu kuhugi minnagi.

Seega võib töötuks jäänud ajakirjanik endale rahumeeli mulla peale ajada - pole tast asja enam kusagil ega millekski. Eriti Eestis, kus koondamistelaine alles algamas ja uute töökohtade teket pole vähemalt mitu head aastat küll oodata.

Samasugune eelarvekärbe ootab ees ka Klassikaraadiot. Seega sihitakse mind kohe kahest püssist korraga.

Mil määral praegu ajakirjandusturul toimuv mind ja Katit (kes ju ka ajakirjandusvallas leiba teenib) puudutab, selgub muidugi alles ajapikku. Loodetavasti puudutab võimalikult vähe. Aga - Hope the best, expect the worst.

Tänase päeva laulud

Regina - Paras aika vuodesta

Underwater Sleeping Society - Madwheels

Rilo Kiley - Wires and Waves

Et siis koduhoidmine pole nagu töö või?

Kadri kirjutab, et tema meelest oleks õiglane, kui naised laste kasvatamise eest palka saaksid. Selle peale tuleb meelde, et Põhjamaade naisorganisatsioonid ja sotsiaaldemokraadid (ning neist vasakumal seisvad jõud), kohati ka rohelised on ammu seletanud, et mitte ainult laste kasvatamine, vaid üldse igasugune koduhoiutöö on töö nagu iga teinegi ja selle eest peaks põhimõtteliselt palka maksma. Aga seni pole kahjuks üheski Põhjala riigis vastavat seadust vastu võetud

Pakutud eelnõust muide pole ükski sätestanud, et koduhoidja peab tingimata olema naine - võib olla ka mees. Ikka vastavalt sellele, kuidas kutsumust on. Kui näiteks naine tunneb tungi pangas rahavoogusid liigutada või hoopis tehases terast valada või liiguvad tal peas mõtted uue ja ulja tuulegeneraatori projekteerimisest, aga tema meest tõmbab vägisi lastekasvatuse, köögi ja küürimisharjade poole, siis oleks loogiline, et tööjaotus oleks just selline, kuidas mõlemale poolele paremini sobiks. Aga jah - ka kodusolija peaks palka saama, pärisorjuse ajajärk võiks ka “koduperenaisenduses” ükskord lõppeda.

Põhjendused ikka need, mida Kadri välja toob: “Siis ei pea naised kuni 30. eluaastani paaniliselt v2ltima rasestumist ja tegema karj22ri, et tagada stabiilne sissetulek seks ajaks, kui on leitud armastav mees ja plaan punuda pesa. Ainult selleks, et sel hetkel avastada, et ei olda v6imeline lapsi saama ja kardetakse t88turult lahkuda. Jamasti ju…” Lisaks aga sama olulisina need, et palk annaks koduhoidjale majandusliku sõltumatuse ja iseseisvuse - tema toimetulek ei oleks enam seotud väljaspool kodu töölkäija rahakotiga, kes nõnda saavutab oma kodu hoidva teisepoole suhtes põhjendamatu võimu.

Ühtlasi annaks see signaali, et ühiskond kodu hoidmisele pühendunud inimesi tõepoolest väärtustab, et jutud koduhoidmise väärtustamisest ei ole ainult tore (peamiselt konservatiivne) retoorika mis lõppeb seal, kus vaja nimetatud väärtustamist ka kuidagi tegudega tõestama hakata.

Kadri küsis mult oma sissekande kommentaaris, et mille taha vastavate seaduste vastuvõtmine takerdunud on? Vat tõesti ei tule ette. Ehk on siin seda teksti lugemas mõni inimene, kes Fennoskandia oludega paremini kursis ja ka kirjeldatud debatis kodus? Tema võiks siis selgitusi jagada.

Ise kahtlustan puhtpragmaatilist põhjust - riigieelarvesse pole võimalik nii suurt kulutuste kasvu sisse plaanida.

Kuid jah - valitsused võiksid näidata, et nad ei pea koduhoidjate ja töölkäijate võrdsusest kõneldes silmas mingit retoorilist, vaid tegelikku, reaalselt avalduvat võrdsust.

Iseasi, kas laste saamine praeguses tumeda tulevikuga maailmas nii hea mõte ikka ongi - eriti selle arutelu valgel, mis siin ja muiski blogides viimaseil päevil käinud on. Koduhoidmine on aga igal ajal hea mõte - ning kindlasti on see töö nagu iga teine aus elukutse ja sellisena tuleks seda ka kohelda.

Nüüd saate te kõik ***

Marta kirjutab, kuidas talle õnneleib pähe määriti. Selle peale ei ole mul muud midagi teha, kui avaldan ühe kaasblogija abiga minuni jõudnud standardvastuse kõikvõimalikele kettkirjadele. Et avaldamise põhjus on Marta juhtum ja et Marta ropendamist ei salli, asendasin originaali kõik roppused kolme tärniga. Aga see juhend muide töötab küll, nii et ärge jamage ja tehke kõik täpselt nii, nagu alljärgnevas kirjas

See e-mailikiri on saadetud sulle, et sa saaksid ***.
Kirja originaal asub Läyliäises, Soomes. Seda hoitakse ühes kurgipurk-macis. See kiri on Läyliäises ringelnud 9 korda. Nelja päeva pärast saad sa ***, sest võtsid selle kirja vastu.

See ei ole nali. *** hakkab tulema ustest, akendest, pliidiventilaatorist, külmutuskapi tagant, tuulutusavadest, ja kui sul on renditud postkast, siis on ka seal üks prullakas *** ootamas, et see ära
toodaks. Saada selle kirja koopiad neile inimestele, kes sinu arvates vajavad ***.

Ära saada raha, sest sellel, mis sünnib, pole hinda. Ära hoia seda e-maili endale, vaid saada see edasi e-mailide või  kirjadena. ***kirjaahelat ei tohi katkestada. Sa pead sõnumi edasi saatma nelja päeva jooksul.
Kui tegutsed õigesti, saab *** olema puhas ja hea.

Üks Nurmijärvi külasepp sai kirja 7.11.1956, aga ei saanud e-maili edasi saata, sest Bill Gates sai samal päeval alles 2-aastaseks. Pärast seda oli külasepp nii valusas suguühtes, et karjus oma häälepaelad ribadeks ja kaotas igaveseks kõnevõime. Külasepp oli saanud alati *** lihtsalt rääkides, nii et tema  ***saamine lõppes nagu lõigatult. Tänasel päeval üritab külasepp saada *** viipekeeles kõneldes, kuid kasina eduga.

Üks ajakirjanik sai 70 000 korda.
Jean Ellen sai kolm korda, kuid kaotas need , sest ei jätkanud ahelat.

Oreus Vela Filipiinidelt kaotas *** kuus päeva pärast selle kirja saamist. Kui ta hiljem kirja edasi saatis,
sai ta korra sõrmekeppi teha.

Constansino  Diaz võttis samasuguse kirja vastu 1963. aastal. Ta soovis, et ta sekretär annaks talle 20 korda. Paar päeva hiljem sai ta mänguautomaadis maasika ja võitis ühemargase panusega kaks marka.

Kutzur Tyruk, Türgi bussijuht, sai kirja, aga ei teadnud, mis on e-mail. Ta käis apteegis endale polüvitamiine
ostmas, aga sai eksikombel viagrat. Ta sai eluaegse erektsiooni, mis oli nii valuline, et bussijuht jäi sõltuvaks kesknärvisüsteemi mõjutavatest valuvaigistitest. Kutzur Tyrukil seisab praegu nii kõvasti, et ta saab kustagi ainult küliliasendis ja otse trapiauku.

Arla Dirhik, kontoriametnik, sai kirja, kuid unustas selle nelja päeva jooksul edasi saata. Ta sai klamüüdia.
Hiljem ta leidis kirja, saatis selle edasi ning sai *** ja süüfilise ühekorraga.

Taneli Kurppa, armeerija Kainuust, sai sellise kirja töökoha elektronpostkasti. Ta ei osanud kirja edasi saata.
Nelja päeva pärast jäid ta tunked malmitranspordilindi külge kinni ja ta kaotas käe. Haiglas sai ta eksikombel 11 kotitäit väga HIV-positiivset verd. Samal päeval haigestus ta HIV-i. Tänasel päeval käib ta iga päev raamatukogus laenutamas raamatuid, mis räägivad saatusest.

D.Fairchild ei uskunud sellesse kirja ja viskas selle prügikasti. Mõni päev hiljem öeldi talle, et ta ei saa enam kunagi ***.

See kiri sai alguse Kokkolast ja selle originaali kirjutas Jaakko Keturi, üks Lõuna-Ameerika misjonär.

Selleks, et see kiri teeks läyliäistele veel ühe ringi peale, pead saatma e-mailid oma sõpradele. Paar päeva
hiljem saad rõõmsa üllatuse osaliseks, ehkki  sul ei pruugi olla vähimatki tahtmist.

Saada laiali viis eksemplari ja vaata, mis su püksis toimuma hakkab. Kiire saatja boonuseks näed kirja saatmisele järgneval ööl und, milles saad kohaliku maksuametniku naiselt ja tütrelt päris rämedalt ***. Maksuametnik ise on kohal ja selle kõige üle väga nördinud.

Tänase päeva laulud

Eilse pealiskaudsusejutu all sai tsiteeritud. Aga tore lugu ju, nii et olgu siia täies ulatuses üles riputatud. Singer-Vinger - Kalkar

Inspiral Carpets - This Is How It Feels. Taas üks lugu, mille sõnum-sõnad mulle väga hinge lähevad ja ma kohe mõistan ära täiega (veidi eneseirooniline smaili siia:))

The Breeders - Cannonball

Vägivalla ja vägivallatuse ühesugusest mõttetusest tulevikus

Tahtsin kirjutada pikemalt, tuua näiteid siit ja sealt, aga olen sunnitud lühidalt tegema, sest aega on taaskord vähe (ja mõned tänase päeva lood mõlguvad ka meeles, milliseid tahaks üles riputada).

Uba siis selles, et väga paljud praegu tegutsevad ökokogukonnad tunnistavad muuhulgas vägivallatuse printsiipi ja lähtuvad sellest. Pole ka ime, tihti on nende juhid gandhistliku või muudmoodi patsifistliku taustaga.

Häda aga selles, et vägivallatuse põhimõte toimib hästi senikaua, kuni kogukond oleleb hästikorraldatud ühiskonna sees. Kui aga saabuvas kataklüsmis ühiskond koost laguneb ning näljaste hordid kaootiliselt mööda maad ringi tormama hakkavad, ei saa vägivallatuse põhimõtet kuidagi rakendada - vastasel korral näljast hullunud hulgad lihtsalt hävitavad ökokogukonna.

Teisalt pole aga ka vägivalla rakendamisest mingit kasu, sest ühelgi kogukonnal pole piisavalt ressurssi end suurlinnest vallandunud miljoniliste jõukude eest kaitsta. Varem või hiljem peavad nad alla vanduma ja end hävitada laskma. Natuke paremas positsioonis on mägedes või muus kaitstud looduskeskkonnas asuvad kogukonnad, kes saavad sissetungijaile tuld ja tõrva kaela valada jne. Aga varem või hiljem peavad alla vanduma nemadki.

Ehk on rohkem lootust püsima jääda tõepoolest neil praeguse eliidi loodavail uusfeodaalseil kogukonnil, kelles Kukumaru eelmise samateemalise sissekande kommentaares kirjutas?

Üldiselt aga on nii, et rakenda vägivalda või ära rakenda, märatsevate masside teele jääd sa nagunii ja sinna oma elu ka annad.

Sestap võib tõesti vägivallatus isegi parem idee olla. Jääd vähemalt oma vägivaldses surmas oma aateile truuks ning su elu viimsed hetked on täidetud meeldivaist märtrimeeleoluist.

P.S Arvestama peab, et tegemist ei tule mitte organiseeritud sõjaliste rünnakutega, vaid justnimelt nälgivate ja demoraliseerunud jõukude kaootiliste rünnakutega. Kusjuures iial pole teada, millist relvastust nad endale kokku kahma on suutnud. Selle seltskonnaga on lahingolukorras raskemgi toime tulla, kui organiseeritud sõjaväeüksustega (seda on mulle kinnitanud militaarala spetsialistid ise, nii et siinkohal ma kohe päris kindlasti jama ei aja).

Eesti lugu on väga nutune, sest kohe siinsamas külje all asub vinge suurlinn Sankt Peterburg. Kui sealsest neljast ja poolest miljonist elanikust, kes nälja saabudes nelja tuule poole põrutavad, ka ainult miljon siiakanti sattub, on ikkagi täiesti kööga. Küll aga tuleb sealt lõuna ja lääne poolt ka näljaseid nii et tolmab. Oodake aga